Tõde ja Õigus II Terve tekst
Seal ei teatud ei kodukäijate vanadust, ei selle
keele nime, mida ükski pole kuulnud, nende koolmeistergi mitte, ei seda, kuidas ussid mättast
kätte saada. Ainult: oleks koer. Aga seda teavad Tiiu ja Kadri isegi, et oleks niisugune koer, siis
vii mätta juurde, kraabib natuke, puhub ninast mättasse oma hingeõhku ja kuula -- juba
hakkabki susisema. Ning mis siis enam! Siis on ta käes! Oota ainult malakaga. Aga niisugust
koera ei ole ju. Teda pole ei neil, ei teisperel, ei Aasemel, ei Ämmasool, Sooväljal ega
Hundipalul. Pole sellest ka kuulda olnud Raval, Kukessaarel ega sealpool suuri metsi, kus algab
välimaa. Kassiarul oli, aga seegi läks hulluks. Rappis usse, kuni kaotas aru, sest jumal ei
tahtnud, et Kassiarult kaoksid kõik ussid: pole enam midagi, millega oma patud andeks saada,
aga kui on ussid, siis pole muud, kui mine enne vihma sohu, löö uss maha, ja üheksa pattu ongi
andeks antud