E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Peaaegu igal
aastal
käis sepp korra võõral maal, osalt ordu, osalt omaenese tarviduste pärast. Sealt tõi ta siis muu
kraami seas ikka ka mõne vaaditäie head marjaviina kaasa. Saksa keel oli tal selge kui vesi ja
nii võis ta oma majas ka kõrgeid külalisi vastu võtta ja tehtud töö peale ise liiku anda.
Rändamislust ei vähenenud temas, ehk küll reisimine sel ajal hea tüki raskem ning
hädaohtlikum kui praegu ja sepal sagedasti suurt- ja väikestsugu röövlitega tegemist oli. Oli
Teisihimu täidetud, siis tõttas sepp palava igatsusega jälle koju ja kütis paganate ja kristlaste
jumalaid, kes talle nii armsa ning ilusa isamaa olid kinkinud.
Siis põrus jälle maapind ta vägevate hoopide all, lõõtsad mühisesid, taotav raud purskas tuld
Ja ümberkaudne mets kajas südamlikust naerust, mida sepp oma naljakate reisilugudega
kuulajatelt välja meelitas. Kes siis Villule pilgu heitis, see ei läinud temast sõna lausumata