Eepos ja romaan
kogumina on teatud kõrgema seesmise korrapäraga tervik. Kuid on iseloomulik, et romaan
pole eales kuulunud sellesse tervikusse ega ei osale zanride harmoonias. Romaan parodeerib
teisi zanre, paljastab nende vormide ja keele tinglikkuse, surub ühed zanrid kõrvale, teised aga
lülitab omaenda konstruktsiooni neid ümber mõtestades ja aktsentueerides.
Kui romaan muutub juhtivaks zanriks, siis haarab kogu kirjandust teisenemisprotsess ja
omalaadne zanrikriitilisus. Romaani võimutsemisperioodidel ,,romaniseeruvad" suuremal
või vähemal määral kõik teised zanrid: romaniseerub draama (Ibseni ja Hauptmanni draamad,
naturalistlik draama tervenisti), poeem (nt Don Juan), isegi lüürika (Heine lüürika). Oma
vana kanoonilisust alalhoidvad zanrid aga muutuvad stilisatsiooniks. Kui romaan muutub
valitsevaks zanriks kirjanduses, omandab rangelt kanooniliste zanride tinglik keel teistsuguse
annaabi.ee 
