Arvo valton
igaviku algusest") jt on loobujad. Nad astuvad elu oravarattast välja, tõmbuvad
inimkonna sipelgaelust eemale, ja surevad. Igapäeva masinavärgist väljasseisja pilk
võõritab: tsivilisatsiooni hüved leitakse kerged olevat ja inimkonna ohjeldamatu
arenemiskirg hinnatakse kuriteoks looduse vastu. Tsivilisatsioonipessimismi
tasakaalustab väljapääsuna pakutav sulandumine looduse suurde ringkäiku. Tsükli
põhiteemasid on aeg oma eri teisendkujudes. Ideaalseisundiks on igavesti kestev hetk, s.o
soovideta puhta olemise olevik - nirvaana -, mida piltlikustab samanimeline tekst tsükli
lõpus: üksik mees parvel kesk ääretut ookeani, kokku sulanud kõiksuse ja igavikuga.
1990-ndatel tugevneb Valtoni loomingus rahvuslik meelsus, see politiseerub
eestluse märgi all. Nii publitsisti kui belletristina lööb ta kaasa rahvuslike väärtuste
taaskehtestamises ja ajaloo valgete laikude katmises, näiteks Siberisse küüditatute elust
annaabi.ee 
