Jürgen Rooste
"Ristil ja mehel". Ristiusuga mängib ta veel katkendis poeemist "Valgustajad", kus issameie
limusteilma kantud. Jumal olemise raskust ja võitlust teiste (eba)jumalatega hakkab ta pidama
juba seitsmendal leheküljel. Tähelepanuväärne, et surematud on sümboliseeritud koertega, kas
kerge isotammelikkus. Ülimuse tegelik olemus lk. 37 ja 38. Raamatu aistitavamaid kujundeid
on karmad kaleidoskoobis, hingi kahmab mujalgi (lk. 19). Koerad ja koeralikkus terenduvad
teisalgi kui taevaste juures. Otsib ta ju kallimatki lõhnana (lk. 26) ning truuduseilming,
andumine, purjakil olemine on veidi koeralikud (lk. 12, 17). Võib mustast teestki purju jääda,
mida autor korra jumala või pühakuna naudib (lk. 25). Jumala ja naise endasse ühendab ta (lk.
17), mil maailma hakkab sünnitama.
Kas ristiusu peapeale pööramise katse on lihtsalt epateerimine või tõeline usuvastasus, ei oska
veel öelda
annaabi.ee 
