Hingamissubstraat tähtsaimad on sahhariidid, mis tekivad fotosünteesil. Saab kasutada ka valke ja rasvu. Bioloogiline oksüdatsioon: 1 glükolüüs 2 püruvaadi aktiveerimine 3 tsitraadi tsükkel 4 - hingamisahel 2. Glükolüüs ja käärimine. Glükolüüs glükoosi oksüdatiivne lõhustamine püruvaadini. Tekib 8 ATP. Glükolüüs toimib kuni püroviinamarjahappe tekkeni loomades ja teimedes ühtemoodi. Peale viimase tekkimist moodustub taimes etanool, mis on lõpp-produktiks. Glükolüüs toimub tsütoplasmasl. Joonis vihikus. Käärimine anaeroobne glükolüüs, oksüdatiivne dissimilatsioon, mille tulemusena vabaneb energia. Käärimisi eristatakse vastavalt valdavate lõppsaadste järgi. Piimhappekääritamine, etanoolkääritamine. Käärimine = Püruvaat --- Atseetaldehüüd --- etanool Eraldub CO2 lisandub NADH 3
temperatuuride eest (tärklise hüdrolüüs ja rakuvedelike suhkrustumine taimedel. Metsakonnal glükogeeni hüdrolüüs talub paremini külmumist. Seentel ja samblikel biokeemiline kaitse trehaloos (seenesuhkur)- tekib amorfne jää. Organismis tekib maksas glükuroonhape, mis aitab kahjutuks muuta toksilisi ühendeid, osadele energiajookidele lisatakse glükuroonhapet. Transpordi funktsioon. Taimedes on põhiline transportsuhkur sahharoos (teimedes käib asi suht aeglaselt biokeemiliselt suhteliselt passiivne, kevadel kasemahl). Loomades transportsuhkruks on glükoos (kontsentratsioon peab olema madal sest glükoos on osmootselt aktiivne ja reaktsioonivõimeline, veres 0,75g 1,05g /liitris veres). Ligimeelitav e atraktsiivne funktsioon. Õistaimedes nektar (paarikümne protsendine suhkrute vesilahus). Viljade magus maitse nende levitamiseks. Ka inimese jaoks on magus atraktiivne. Toiteline. Taimedes idanemisel tärklise hüdrolüüs