Naine tuli vanglasse mustas vihmamantlis, mustades puuvillastes kindades ja kübaras. Seljas ta kandis ka vööpaela, nõelatud sukkasid ja villast kleiti. Naisel kaasas oli tema töö ämmaemandakohver. Ta töötas hooldekodus. Kõnestiil, liigutused, iseloom: Esialgsest pilgust tema jutt tundub asjatu (põhiliselt ta ongi selline), kuid autor peitis tema monoloogis mõned tähtsad mõtted, kuid sellest hiljem. Naine rääkis tõtlikult ja kiirelt, ,,Teietas" oma poega. Rääkis ilmast ja tööst, hüppas teemast teemale, jutustas oma armukestest. Kõik tema tegevused olid kiired. Ta oli ebaloomulik, teeseldud, ,,läbipaistev" nukk, kes nagu teised tegelased, mängis halvasti oma rolli. Ise Cincinnatus märkas naise monoloogis Tsehhovi näidendite tegelaste intonatsiooni ning ütles talle : "Ei, te olete ikkagi ainult paroodia", "nagu see ämblik, nagu need trellid, nagu need kellalöögid". Ehk ise Cincinnatus arvas, et Cecilia C
Õhtuti käidi Oskar Kuuse juures istumas. Tema juures istuti alati hiliste õhtutundideni. Ükskord jäi Julius seetõttu hilja väljas olemisega ladina keele õpetajale vahele. Neljas peatükk Oli viimane koolipäev ning kõik peale Juliuse olid rõõmsad. Talle tuli onu hobusega vastu. Poole tee peal otsustas Julius otse läbi metsa kõndida. Ta kuulis noort naisehäält laulmas. Julius jõudis tallu enne onu. Polla (koer) ei tundnud Juliust ära ning tüdruk teietas noormeest. Kõik oli Juliuse jaoks nii võõraks jäänud. Juliusel oli probleeme uinumise ja hommikul ärkamisega. Onu pakkus talle õlut, kuid Julius keeldus sellest, sest ta ei tarbinud üldse alkoholi. Teda pandi sõnnikut käru peale loopima. Teda häirisid talus räägitavad jutud ja laulud. Julius saadeti hobust heinamaalt ära tooma. Loom võõrastas Juliust ning seetõttu ei saanud Julius oma ülesandega hakkama. Talus alavääristati teda seetõttu
Käthe on Tammsaarele Koitjärvele külla tulemas, kuid kirjanik püüab neiu tulekut tolle pakutud ajast hilisemale lükata. "Parem oleks vististe nii 15. juulil tulla, siis saaks ehk osagi heinatööst mööda ja minul oleks rohkem vaba aega," teatab Tammsaare. "Ma pean igatahes neid aitama, sest nemad on minule ikka vastutulelikud olnud ja on ka seda tulevikus" (jutt käib vend Jüri Hanseni perest). Veel loeb kirjanik samas kirjas neiule, keda ta alles kuu aega tagasi teietas, peale päris õpetlikke sõnu: "Ma tahaksin ainult ühte: et Sa meelerahu leiaksid, hästi puhkaksid ja kosuksid, pingul närvid leevendaksid. Igatsus? Igatseda võib, aga halb oleks, kui ta Sulle liiga teeb. Ka mina ei saa temata läbi, aga ma võitlen tema ülivõimu vastu. Pead õppima pisutki enda üle valitsema, kuigi Sa oled loomu poolest valinguline, katastroofiline." Kirjaniku asjalik toon erineb igatahes põhjalikult neist romantilistest, intensiivsest
annaabi.ee 
