"teietaolisele" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

põlastusega oma huuled mossi, nagu seda lugeja juba teab. Kuid ta vaikis. Ta seisis liikumatult ja vaatas Phoebuse poole alandliku, kurva ja maheda pilguga. Ses pilgus oli õnne ja õrnust. Paistis, nagu hoiaks ta ennast vaos, et mitte välja aetud saada. Phoebus aga naeris ja astus mustlanna kaitseks välja kaastundmusest, aga samas ka häbematusest. «Ärge tehke väljagi, väikseke!» kordas ta oma kuld-kannuseid kõlistades. «Teie riided on küll pisut kummalised ja metsikud, aga mis see teietaolisele võluvale tüdrukule teeb.» «Oh jumal!» hüüdis blond Gaillefontaine ja ajas oma luigekaela kibeda naeratusega sirgu. «Nagu ma näen, süttivad härrad kuninglikud ammukütid väga kergesti mustlannade ilusatest silmadest.» «Miks ka mitte?» vastas Phoebus. Selle vastuse peale, mida kapten ükskõikselt heitis nagu juhusliku kivi, millele järelegi ei vaadata, kuhu ta langeb, hakkas Colombe naerma, samuti ka Diane, Ame-lotte ja Fleur-de- Lys, kuid viimasel tulid pisarad silma.