hobuseparisnik lausa varas.» «Ei ole ju keelatud otsida odavamat kaupa, härra Porthos,» püüdis advokaadiemand end vabandada. «Ei, proua, kuid need, kes otsivad odavamat kaupa, peavad lubama teistele otsida heldemaid sõpru.» Ja Porthos pöördus kannapealt ringi ning astus mõne sammu, et lahkuda. «Härra Porthos, härra Porthos,» hüüatas advokaadiemand, «ma eksisin, ma möönan seda, ma ei oleks pidanud kauplema, kui tegemist oli teiesuguse mehega!» Porthos astus edasi, ilma et oleks vastanud. Advokaadiemandale näis, et Porthost ümbritseb hiilgav pilv ja et hertsoginnad ning markiisid viskavad talle kotte kullaga jalgade ette. «Peatuge, taeva pärast, härra Porthos,» hüüdis ta, «peatuge, räägime!» «Teiega rääkimine toob mulle ainult õnnetust,» vastas Porthos. «Kuid öelge mulle, mida te soovite?» «Ei midagi, sest kui ma midagi küsiksin, teeks see ikkagi mitte midagi välja.»
peksasaanud koerad. Õige varsti hakkas Sherburn nagu naerma; see polnud meeldiv naer, vaid naer, mis tekitab tunde, nagu pureksite liivast leiba. Siis ta ütles aeglaselt ja põlglikult: «Teie mõtlete kah kedagi lintsida! Naljakas. Arvate, teil on julgust meest lintsida! Olete küllalt julged, et tõrvata ja sulgedesse kästa mõnd vaest, sõpradeta, hüljatud naist -- ja arvate siis, et suudate käed mehe külge panna? Ei, mehel pole midagi karta kümne tuhande teiesuguse käes, -- kuni valge on ja te tal selja taga pole. Kas ma teid tunnen? Tunnen teid läbi ja läbi. Sündisin ja kasvasin Lõunas, olen elanud Põhjas; tunnen keskpäraseid inimesi siin ja seal. Keskpärased inimesed on argpüksid. Põhjas lasevad nad endid tallata, niipalju kui keegi tahab, ja lähevad koju, et paluda endale alandlikku vaimu ja kännatlikku meelt. Lõunas peatas üksainus mees üksipäini südapäeval postitõllatäie mehi ja röövis paljaks
annaabi.ee 
