Eesti kunstiajalugu 18. sajand kuni 1990ndad
Skulptuuris võeti samuti kasutusele uusi materjale ja tehnikaid nagu alumiinium, teras ja keevitus.
Värskena mõjusid nii tolleaegsed lähenemisvõtted (nt Kristjan Raua monument) kui näituse
asukohad. Tegutsevatest kunstnikest tuleb ära markida Anton Starkopf, Edgar Viires, Olav Männi.
Rangetest ideoloogilistest ettekirjutustest vabanemiseks kasutati ka naivismi. Ühelt poolt on
lihtsameelne lähenemisele moodsale kunstile omane, teiselt oli see võimalus vastu töötada
tehnokraatlikule arengule ja lihtsalt keskenduda individuaalsetele teemadele. Heaks näiteks Lembit
Sarapuu pikakaelalised naised.
Kokkuvõtteks sulaperioodi temaatikas tehnikast olenemata saab rääkida anripiiride kadumisest,
teemade sulamisest, mänge nii vormis kui värvis,
Arhitektuuris mõisteti aastal 1955 ametlikult hukka nn ,,liialduste periood". Alles jäi tehniliselt
aegunud ja igav ,,nõukogude funtsionalism". Lubadustega kogu NSV elanikkond varustada