Keskkonnategurid: müra
Müra
Heli on keskkonnas lainena leviv võnkliikumine, rõhu muutumine, mida kõrv tajub
kuulmisaistinguna. Inimkõrva kuulmistajust kõrgemad helid on ultrahelid, madalamad
infrahelid. Mitteperioodiliselt võnkuv heli on lärm ehk müra, mis on indiviidile ja
keskkonnale ebameeldiv heli. ( Santti jt 1996.) Müra kaks põhiomadust on sagedus, mida
mõõdetakse hertsides (Hz) ja tugevus, mida mõõdetakse detsibellides (dB). Müra on koos
keskkonna tehniseerumisega suurenev keskkonna saaste, mille kahjustusi alahinnatakse ja
mille tõsidusele ei ole pööratud piisavalt tähelepanu. ( Santti jt 1996.)
Keskkonnamüra mõjutab paljusid inimesi ja on üks olulisemaid keskkonnaprobleeme.
Keskkonna müra võib avaldada inimesele mõju nii füsioloogiliselt kui psühholoogiliselt, ning
häirida inimese olulisi põhitegevusi nagu magamine, puhkamine, õppimine ja suhtlemine.