Kirjand: Igaühe õnn on kordumatu
Teemad, mis kunagi olid tabud, leiavad nüüd laialdaselt avalikku kõlapinda ja vastupidi. Sama
kehtib ka õnne kohta. On teada, et Vanas-Roomas, kus söömine oli omaette rituaal ning väga
tugev staatuse näitaja, sooritasid nii mõnedki mehed enesetapu, sest nende magu ei suutnud
mahutada nii palju toitu kui soovitud. Tänapäeval oleks selline suitsiidi põhjus lausa
naeruväärne. Nüüdisajal tuntakse muret kui ka head meelt hoopis teistsuguste asjade üle.
Unistatakse uuest autost või tehnikavidinast, mida sadu ja tuhandeid aastaid üldse ei tuntudki.
Inimene muutub ajas ning koos temaga saavad teistsuguseks ka väärtused, mille üle
rõõmustada.
Õnne ja õnnetunnet seostatakse asjade, hetkede ja emotsioonidega, mis tekitavad hea olemise.
Nendele mõtlemine toob naeratuse näole ja pühib kas või hetkekski ära kõik mured. Kuna
suur osa elust veedetakse töötades, siis üheks suurimaks vedamiseks peetakse seda, kui
ollakse ametikohal, mida armastatakse