Rahvuslik Ärkamisaeg
ümber veenda J. Hurt, kuid paraku asjata. J. Hurta kimbutas peaaegu kogu tema tegevuse
vältel aatelise ja targa, kuid mitte üleliia kavala poliitiku tavaline häda: mõistlikku teed
otsides sattus ta erinevate leeride ühise tule alla. Käratsevatele radikaalidele jäi ta
saksameelse kiriku suuvoodriks, papiks: tõsiselt saksameelsetele natsionalistiks ja
mässajaks.
Taandarenguks ei saa neid aastaid siiski pidada. rahvuslikud organisatsioonid
omandasid vajalikke tegutsemiskogemisu, rahvusteadus levis aina laiematesse kihtidesse,
muutus argipäevaseks nähtuseks. Rahvusliku ärkamisaja kohta tervikuna võib öelda, et
kogu perioodi sisu ja olemus ei avaldu mitte niivõrd rahvuslike ürituste toimumises ning
üksikute helgete peade visas vaimutöös, vaid laiemate eestlashulkade järkjärgulises
rahvuslikus küpsemises. Sama iseloomustab ka kõneolevaid aastaid. võiks öelda, et
suurürituste puudumine oli mõnda aega isegi vajalik: rahvas jõudis oma aeglasevõitu
annaabi.ee 
