Omariikluse rõõmud ja mured
valimiste katkemist otsustasid rahvuslikud poliitikud kuulutada Eesti iseseisvuse välja
revolutsioonilisel teel ehk koostada rahvale adresseeritud manifest.
Saksa pealetung algas 18.veebruaril 1918. Vene armee riismed eelistasid vastupanule kiiret
põgenemist. Kahe nädalaga olid enamlased Eestist välja löödud, paljudes valdades võtsid
rahvuslikud jõud pagevatelt enamlastelt võimu üle veel enne sakslaste saabumist.
Riiklikult oli väga tähtis Päästekomitee loomine, see oli mõeldud tegutsemisekserakorralistes
oludes, ennekõike aga iseseisvuse väljakuulutamiseks. Sinna kuulusid Konstantin Päts, Jüri
Vilms ja Konstantin Konik.
21. veebruaril kiitis vanematekogu heaks iseseisvusmanifesti (,,Manifest kõigile Eestimaa
rahvastele") Ning kuna mitmed katsed sõita manifesti kuulutama ebaõnnestusid, siis tehti
sellest koopiaid, et kohalikud rahvuslased manifesti esimesel sobival võimalusel rahvale ette
saaks lugeda. Esimesena avanes säärane võimalus Pärnus 23. veebruaril. Tallinnas asusid
annaabi.ee 
