Mis on eestluse tulevik?
väheneb pidevalt, vene ja inglise keel ahistavad meie emakeelt ja ähvardavad ta
eestimaisest teadusest ja kultuurist välja tõrjuda, meie kodumaa on väike ja
loodusvaradelt vaene. Väikerahvastele küllap omast nuttu ja hala on nii palju, et see
tüütab ära ja tekitab iseenesest teema suhtes vastumeelsuse.
Teiselt poolt jääb püsima ja vaevama kahtlus: äkki on hädaldamiseks põhjust? Kas
järeldulevad põlved võiksid meile 30 või 50 aasta pärast ette heita tegutsematust. Seda
saavad tõepärasemalt hinnata alles järgmised põlved.
Üllatavalt värskelt mõjub nüüdisajalgi Oskar Looritsa 1951. aastal ekiilis" Iseseisvuslase
kirjavara" sarjas ilmunud Eestluse elujõud. See teos võiks olla praegugi igale eestlasele
tuttav, kuigi ehk osa sellest on soovunelm ja üht-teist vahepealsetel aegadel tähtust
kaotanud. Loorits pakub ideoloogilisi tähiseid, meie olemuse psühholoogilist ja
annaabi.ee 
