Platoni õpetus hingest ja voorustest.
funktsiooni erinevatele hingejagudele. Mõistuse kohta ütles ta: “Mõtlemisvõime iseenesest ei
pane midagi liikuma muidu kui koos eesmärgi ja tegutsemisega …” (Nikomachose eetika
1139b1), neid mõjutab aga ka hinge mittemõistuslik osa. Viimane on küll mõistuse poolt
vormitav, kuid jääb sealjuures mõistuse suhtes iseseisvaks – mida Platoni kaariku võrdpilt
võiks edukalt illustreerida. Küsimused, mis on õigupoolest inimest tegutsemapanevaks
teadvuse komponendiks ja kui see on mittemõistuslik, siis milline on selle vahekord
mõistusega, jäi probleemiks, mis on leidnud filosoofia järgnevas ajaloos üha käsitlemist.
Platonile vastandliku positsiooni esindajana võiks selles küsimuses vaadelda David Hume`i –
Kanti kõrval teist uusaja moraalifilosoofia suurkuju. Tema lähtus oma eetikas arusaamast, et
“mõistus on täielikult passiivne” ning “on ja peab olema üksnes afektide ori; ta ei tohi