Eesti kirjakeele sõnavara eksam
Paronüümia teke: samale tüvele lisatakse erinevaid tuletussufikseid, nii et moodustub paronüümipesa, s.t sama
tüve juurde kuhjub tuletisi. Nt lahk: lahklane 'lahkuhoidja, -lööja, lõhestaja', lahklus `lahkulöömine,
lõhestus', lahkmik `lahknemiskoht, lahkmekoht', lahknemine 'hargnemine; lahkulöömine', lahknev 'hargnev;
lahkuminev', lahknevus 'hargnevus; lahkuminek'. Tähendussarnasus lähtub sama tüve kasutamisest. Kui ka
sufiksi tähendus on sarnane, süveneb paronüümia (nt tegijaliited -lane, -ja, -ur); kohaliited -stik, -stu:
järvestik 'GEOGR järvede rühm'; järvistu 'GEOGR üksteisega seotud järvede rühm'.
H. Rätsep on uurinud paronüümia keeldetuleku põhjusi (KK 1986, nr 11). Tema väitel on ÕSi (1976) 5500
lihttüvest umbes 200 suure paronüümiavõimalusega. (esi (123),üks (80)ära (86) vaja (79 ava (85) lahk
(70)ala (83) taga (70)näge (81) koht (69))
Enamik sellistest tuletistest on loodud viimase 100 aasta jooksul (Rätsepal võrdlus Wiedemanni
annaabi.ee 
