USA tuumaajastu diplomaatia ja Kuuba kriis
praktiseerida, kuna vahendiks oli tuumarsenal, mida kellelgi teisel polnud. 1940. ndate lõpus
hakkas samasugust relva omama aga ka Nõukogude Liit. Henry Kissinger armastas rõhutada,
et Nõukogude Liidu puhul kasvas suur tuumarelvade hulk tasapisi kvantiteedist poliitiliseks
jõuks, mis ahvatles Nõukogude juhtkonda seda välispoliitikas ära kasutama. Ehk teisiti
öeldes: kvantiteet kasvab üle strateegiliseks eduks ja tegevusvabaduseks.9 Ilmneb, et
tuumarelvad muutusid liialt diplomaatia osaks ning kumbki riik ei saanud nende mõjust enam
mööda vaadata. Nagu iga alguse puhul, siis oli ka USA-le ja Nõukogude Liidule raske
hoomata nendele langenud koormat – tuumarelv pole mitte ainult vahend, millega eesmärke
saavutada, vaid mõneti ka kohustus, mida ei tohi iseenesestmõistetavalt võtta. Sellest punktist
mööda vaatamine tõigi kaasa Kuuba kriisi. Levinud on seisukoht, et peale Teist maailmasõda
annaabi.ee 
