"Mina, Claudius" ja "Jumal, Claudius"
enesessetõmbunud, igas suhtes saatusele ja oma naisele Agrippinillale allunud.
Päriselus oli Claudius ka peale Messalina kõrvaldamist poliitiliselt aktiivne ning on
teada, et ta tülitses Agrippinillaga pärijate küsimuses kuni ta mõrvati. Paitab, et
Graves toetub oma seisukohal viktoriaanlikule õpetusele, mille kohaselt Claudiuse
valitsemisaja teine pool on viimase poolt vaid vooluga kaasa minemine. Autori
ideega türannia mõjutustest oleks kahtlemata paremini sobinud tegevustevaene
periood. Veel üks näide allikatest eemaldumise kohta on ettekuulutus Claudiuse
surmast. Väljamõeldud autobiograafiates esineb vastuolu, et inimene ei saa oma
mõrva ette näha, muidu ta tegutseks, et seda ennetada. Ettekuulutus annab aga
lugejale loost hea kokkuvõtte, mida muidu oleks Gravesil raske esitada olnud.
-6-
annaabi.ee 
