Erivajadustega õppija essee
Õnneks sujus meil õpetajaabiga
meeskonnatöö väga hästi ja koos saime iga olukorraga hakkama.
Kõige rohkem muserdas mind see, kui igal õhtul ema tulles ei saanud ma lapse kohta ühtegi
head sõna enam öelda, olukord oli väga negatiivne.
Olen väga kurb, et nii lapse ema, kui lasteaed püüdsid leida abi, et lapsel oleks parem,
kutsusime lasteaeda erinevaid eripedagooge, logopeede ja arste, et laps saaks abi, et saaksime
edasi tegutseda. Kirjutasime kümneid iseloomustusi ja lapse tegevustekirjeldusi, kuid tulutult,
keegi ei pidanud last haigeks, keegi ei võtnud vastutust, et laps vajab abi. Poolteist aastat
vaeva ja lõpuks hakkas asi liikuma. Lõpuks saime abi TÕNK spetsialisti Linnu Mae käest, kes
võttis ohjad enda kätte. Tänaseks käis laps tavarühmas, kuid ka Tondi Põhikoolis teatud
päevadel abi saamas.
Nüüd, kui ma enam nende lastega ei tööta, tunnen neist puudust ja tihti uurin, kuidas neil
läheb. Kas olukord on paranenud, mis saab edasi ja nii edasi.
annaabi.ee 
