Teatriteaduste alused
Stanislavski rõhutas A. Tsehhovi dramaturgia uudsust sisemise tegevuse mõistega. Ta väitis, et tegutsemine
ei tähenda üksnes eesmärgi poole püüdlemist ja võitlemist, vaid ka reageerimist ümbrusele, tunnetamist ja
läbielamist. Selles mõttes on Tsehhovi näidendid tegevuslikud: "Tema loodud inimeste tegevusetuses peitub
keeruline sisemine tegevus." ( 1954:221). Sisemise tegevuse mõiste abil tehti katse tõmmata
dramatismi sfääri traditsioonilises tegevusmudelis tagaplaanile jäänud psühholoogilised kihistused. Rõhk
asetatakse karakterile ja n.-ö. "inimhinge elule". Uues draamas pole inimene niivõrd konfliktis teiste
tegelastega kui hõivatud enesetunnetuse ja -määramisega konfliktses reaalsuses. Tähelepanu koondub
karakteri siseruumis toimuva avamisele. "Just sisemine tegevus on näitlejale ja lavastajale kallis, sest ta avab
lüüsid mõttevoolule ning alltekstile, loob eeldused mitmepinnalisele mängule "varjatud kaartidega","
kirjutas V
annaabi.ee 
