Mihhail_Lermontov
Iseennast kulutades sekkub Petsorin võõrastesse saatustesse, tungib võõrasse ellu ja rikub võõrast
anne. Ta ei suuda teha seda, mida nõuab süda, ja teeb seda, mida hinge põhjas peab täiesti tarbetuks.
Selleparast on ta teod tühjad ja kirg kunstlik -see varjab seesmist külmust. Pärast dekabristide
ülestõusu oli ühiskondlik tegevus mõttetu ja seepärast jai ainukeseks valgusallikaks isiklik õnn.
Petsorin suunabki kogu oma tegevusjanu armastusele. Tema suhted Bela, salakaubavedajast tüdruku,
vürstitar Mary ja Veeraga moodustavad romaani peatükkide süzeelise telje ja just siin tõusevad esile
tema iseloomu kõige pahelisemad jooned. Armastus ei ole Petsorinile südamekutse, vaid aseaine, mis
võimaldab tal rahuldada oma allasurutud auahnust ja võimuiha. Ta ei taha armastada, vaid võimutseda.
Võimalus haiget teha rõõmustab teda rohkem kui võimalus rõõmu valmistada. Ta ise arutleb:" ...minu