Kirjandussemiootika
nende semantilised omadused nii, et need avalduvad tegevuse ja loo peamiste
teemapunktidena. T. analüüs nõuab kõigepealt jutu tegevusest kokkuvõtte tegemist ja
siis selle taandamist sümbolite vormi.
T. meetodil on kaks puudust
1) kokkuvõte on intuitiivne, mitte eksplitseeritud
2) saadav märgisüsteem on ebatäpne, sarnaneb rohkem kokkuvõtte kui fiktsiooni
endaga
Eriti teravalt ilmnevad need probleemid just modernse fiktsiooni puhul.
Meie arusaam fiktsioonist põhineb osalt Barthes`i tegevusekoodidel. Tunnetame juttu
kronoloogilise süsteemina, millel on algus, keskpaik ja lõpp (Aristoteles). Todorov
koondab igas fiktsioonis meie kogu tähelepanu selle loo põhitegevusele, see on muust
loost isoleeritud. Todorov paneb meid otsima kindlat lugu igast fiktsioonist.
On kaht tüüpi fiktsioonilisi väiteid: omadussõnalised ja tegusõnalised. Põhiline
fiktsiooni väidete järjestus on: omadussõnaline, tegusõnaline, omadussõnaline –
algus, keskpaik, lõpp
annaabi.ee 
