Tiit Lauk humanitaar
pinnal”.
Nagu järgnevgi tõendab, ei saa ühtki toodud definitsiooni nendes sisalduvate ebatäpsuste
(lähemalt ptk 2.2. ja 2.3.) pärast päris tõsiselt võtta. Tegelikult on paari lausesse peaaegu
võimatu koondada kogu seda tohutut erinevate stiilide mitmekesisust laial skaalal rägtaimist 11
kuni avangardismini. Tundub, et definitsiooni sõnastamine ongi kujunenud rohkem “kõrval-
seisjate” – muusikakriitikute, produtsentide ja ajakirjanike kui tegevmuusikute probleemiks.
Selles kontekstis tsiteeritakse sageli Duke Ellingtoni 12 , kes on öelnud: “Kui (sõna) džäss üldse
tähendab midagi, mis on küsitav, oli tema tähendus muusikuile viiskümmend aastat tagasi
sama – vabadus end väljendada” (O’Meally 1998: 5). Seda D. Ellingtoni mõtteavaldust tuleks
mõista ilmselt nii, et sõna jazz on sümbol, mis tähistab üht kindlat nähtust muusikamaailmas,
mille tähendus muusikuile on juba algusest peale muutumatuna püsinud ja mille definee-