Teatriajalugu. Antiik- ja keskajal
Tragöödial on kuus
põhikomponenti: lugu/müütos(kõige olulisem), käitumistavad, sõnastus, mõttekäigud,
vaatemänguline külg, laulud. Aristoteles oli sallivam. Nägi fiktsiooni esteetilist siseväärtust
ning soosis tunnete osa. Soovis kõiki kategoriseerida, iseloomustab läänelikku suhtumist
erivaldkondades.
Teater reageerib aeglaselt? Kõik on nihkes. Kui teater sellega tegeleb, siis hiljem. Selles on
nähtud teatri aeglast reageerimist ning seda kritiseeritakse. Teater ei tegelke manifestidega,
see pole nende võimuses. Idee realiseerub hiljem või ei realiseeru üldse. Kui manifesti
tagasilöögid hakkavad ilmnema, siis teater tegeleb selle manifestiga. Teater tegeleb katkiste
inimestega. Teater lapib inimesi kokku. Tegeleb tulemustega, mitte ei reageeri aeglaselt.
Huvi tragöödia vastu on tõusmas.
Kangelasele vastuseisev üleisikuline jõud, mis lõppeb kangelase hukuga. Klassikalises