Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses
Mees ja naine saavad
teineteisele kuradiks, kui nad oma ihulisust ei lahuta.
Mees tunnetab väiksemat, naine suuremat.
Inimene eristab ennast vaimsest ja ihulisest. Ta nimetab vaimsust emaks ja paigutab selle Taeva
ja Maa vahele. Ta nimetab ihulist Phalloseks ja paigutab selle iseenda ja Maa vahele, sest Ema
115
ja Phallos on üleinimlikud deemonid ja jumalate maailma väljendused. Nad on meie jaoks
tegelikumad kui jumalad, sest nad on meie olemusega lähedases suguluses. Kui te ennast
ihulisest ja vaimsusest ei erista ja kui te ei suhtu nendesse kui olevasse, mis asub teist kõrgemal
ja teie ümber, siis langete ohvriks nendele kui Pleroma omadustele. Vaimsus ja ihulisus pole
teie omadused, pole asjad, mida teie evite ja hõlmate, vaid nemad evivad ja hõlmavad teid, sest
nad on vägevad deemonid, jumalate avaldumiskujud, mis ulatuvad teist üle väljapoole ning
olelevad iseendas