Enn vetemaa
Sellises kunstilises koordinaadistikus
uurib Vetemaa inimese kõlblusteadvust süüme ja intellekti, teo ja selle motiivide komplitseeritud vahekordi.
Tavaliselt paigutab ta tegelased mingisse ekstreemsesse situatsiooni, milleks pakuvad muu hulgas materjali
kriitilised perioodid Eesti lähiminevikust: maailmasõda, Saksa okupatsioon, stalinism, ühesõnaga sotsiaalne
absurd. Niisuguste süngete dekoratsioonide keskel toimetab autor freudismisugemetega psühholoogilist
analüüsi tegelassiseselt vaatepunktilt, käsutades minajutustuse vormi. Vetemaa mängib erinevate
keeleregistrite ja zanrireeglitega, intellektuaalne pinge on sujuvalt ühendatud süzeelise põnevusega. Stiil on
tugevalt meeleline. Lõhnade, helide ja värvide põimingust sündivad aistingukobarad kannavad
psühholoogilisi tähendusi ja tihenevad aegajalt sümboleiks. Kuitahes rusuvaist ja räigeist asjust Vetemaa ka
ei kirjutaks, on ta ikka artistlik, elegantne ja vaimukas.