NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
paljuplaanilisust ja sümfoonilisust (Kask, Tormis 1980: 318); eriti mõjusana on
meenutatud lavastuse apokalüptilist finaali, milles Põrgupõhja Jürka jäi lavale
„koos igavesti tiirleva hangunud planeediga” (Allik 1977: 37). Paar aastat hiljem
üllatas Tooming 38 Tammsaare suurromaani erinevaid köiteid hõlmanud ning
ootamatuid aegruumilisi ja tegelassuhteid põiminud „Tõe ja õiguse”
lavakompositsiooniga (1978), mh. Andrese ja Pearu seniseid stereotüüpe murdva
tegelaskujutusega. Lavastaja 1970ndate teise poole nn. kuldaega kuulus veel
„Polonees 1945” (1976, poola kirjaniku Jerzy Andrzejewski romaani „Tuhk ja
teemant” põhjal), mis näitas inimese kaitsetust poliitiliste mängude keerises. Jaan
Toominga toonaseid lavatöid kandis igavikuline maailmataju ja muljetavaldav
sõnumikindlus – eeskätt kutsena vaimsusele. Avastuslikult mõjus mitme, seni
pigem reanäitleja staatuses püsinud loovisiku avanemine tema käe all –