„Viimne reliikvia“ (LISA1) on 1969 aastal valminud ajaloolis-romantiline seiklusfilm, mis oli loodud Grigori Kromanovi poolt, Eduard Bornhöhe romaani "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad" ainetel. See ei ole sugugi mitte eesti kirjandusklassiku Eduard Bornhöhe ajaloolise jutustuse filmivariant. See on täiesti omaette seisev filmivariant, kuhu Bornhöhe süžeest on võetud vaid üksikuid seiku. Ühine on ehk ainult see, et Gabriel ja Agnes teineteist armastavad. Tegelasedki on Bornhöhe omadega sarnased ennekõike vaid nimede poolest. Lisaks on aga ka neid tegelasi, kes Bornhöhel puuduvad. Tegevuse taustaks on võetud 1968 aastate Euroopa sündmused. Film ise on Eesti filminduse aegumatu klassika. Mõned peategelastest on (Ingrida Andrina - Agnes, Aleksandr Goloborodko – Gabriel, Peeter Jakobi – Ivo, Eve Kivi-Ursula, Raivo Trass-Hans von Risbieter). Heliloojateks olid Tõnu Naissoo ja Uno Naissoo. Kõigi laulude sõnade autor oli Paul-Eerik Rummo
Tõde ja õigus V Indrek on nüüd oma tõe ja õiguse otsingutes maha rahunenud ja temast on saanud saatusele alistuv isik. Nagu Dostojevski tegelasedki tahab Indrek olla ÜKSINDA. Aga üksik inimene on nõrk. Inimese teeb tugevaks naine. (naine ei ole inimene vaid lihtsalt naine) Indrek on muutunud idealistiks ja ta hakkab Vargamäel mõtisklema põhjuse ja tagajärje seosele ja eriti teravalt tõuseb tema teadvusse probleem miks surid need keda ta armastas. Surm teeb armastuse elavaks. Indrek taipab, et tema sündimisega toimus Vargamäel suhetes ja suhtumistes muutus.
hästi ja muretult. Jutustaja positsioon on Hamsuni teoses vägagi piiratud sellepärast, et kõik toimub nimetu tegelase peas. Terve teos oleks justkui kirjutatud nii, et peategelane mõtleb valjult, kuid harva juurde lisada ka kõrvaltegelaste lauseid. Ühesõnaga peategelane võrdub jutustaja. Autor edastab lugejale informatsiooni läbi sisemise fokuseerimise ehk nagu eespool juba mainitud, siis läbi peategelase silmade läbi. Ja ka kõik tegelasedki ning peategelane isegi on kirjeldatud nimetu peategelase nägemuse järgi. Seega on terve see teos autodiegeetiline, kus peategelane on ka jutustaja. Teose „Nälg“ nimetu peategelane on sügav tegelaskuju, kuna teda on kujutatud detailselt ja ka tema mõtted ja arvamus on lugejale teada. Tegelaskuju ise aga areneb minimaalselt: leiab endas julguse varastada, põgeneda Kristiaaniast ja jätta kirjanikutöö. Aga
annaabi.ee 
