Igiliikur
karusselle, isegi maa all, kaevandustes. Saadud energia siirati puidust
hammasrataste süsteemi kaudu kas veskikivi või veesüsteemi käitamiseks.
Peibutava ideega luua igavesti liikuv masin haardusid koguni nii targad
mõtlejad nagu renessansiajastu geenius Leonardo da Vinci, kelle eskiiside
hulgas leidub igiliikuri kirjeldusi. Jacopo de Strada ehitas 1580. aasta paiku
süsteemi vesirattast ja pumbast vähemalt paberil.
Kuulus matemaatik Johann Bernoulli tegelaes kahe erineva tihedusega
vedeliku tilkadega, lootes selle kombel leida tehnilise võimaluse igiliikuri
loomiseks. Ühe sõnaga see, mis pole saavutatav, veetleb alati kõige enam.
Äpardumiste üle hakkas tõsisemalt mõtisklema keegi tohter Julius Robert
Mayer Heilbronnist Saksamaal. Temagi ihaldas luua igiliikuri, kuid jõudis selle
kõrval vastupidise tõdemuseni, nimelt energia jäävuse seaduse formuleerimiseni:
annaabi.ee 
