Hiina ja Tiibet
ja Hiina vahel olid osutunud ekslikeks. Tegelik võim asus "HKP Tiibetis Komitees", mis
koosnes eranditult hiinlastest. Samal ajal viisid hiinlaste poolt vägivaldselt läbiviidud reformid
1956. aasta suvel üleüldise sissisõja puhkemisele Khamis ja Amdos. Amdo ja eriti Khami
rahvaülestõusu mahasurumiseks paisati sinna üle 150 tuhande sõduri ning Hiina valitsus teatas
reformide edasilükkamisest ja suurema osa Hiina tsiviilteenistujate tegasikutsumisest Tiibetist.
See uus poliitika tuli aga liiga hilja, 1958. aasta kevadeks oli ülestõusnute käes kontroll
suurema osa Lõuna-Tiibeti ja osa Ida-Tiibeti üle. Vastupanuliikumise kulminatsioon saabus
10. märtsil 1959, kui ülestõus puhkes ka Lhasas, nõuti 17-punktilise lepingu tühistamist ja
Tiibeti iseseisvuse taastamist. 17. märtsil põgenes Dalai-laama koos oma valitsusega Indiasse,
kuhu talle järgnes kümneid tuhandeid kaasmaalasi. Praegu arvatakse paguluses elavate
annaabi.ee 
