Külatänav
ma küll kunagi siit peaksin lahkuma ja jätma kogu selle paiga koos kõikide lõhnade ja
mälestustega." Naine vaatas pinksalt kaugustesse ja lausus siis: ,,Lepatriinud. Lepatriinud
minu toa seintel tundusid mulle kui päris. Nende tiivad olid avali ja täpid sama ilusad kui neil,
kes suvel meie aias võilillede peal siblisid."
Nad möödusid raagus puudest, olles ise mõtetega juba kauguste poole hajunud. Kuu
paistis neile teevalgustajaks olevat otse ees ja varjud nende taga näisid peagi kaduvat
kaugustesse.
Oli taas vaikus. Vaikse meloodiana kostus tuulekellade summutatud helinat, mis
rippusid pea iga külamajakese ukse kohal. Tuul oli jäänud nõnda vaikseks, et kaunid
tuulekella kõlad hakkasid tasakesi vaibuma. Siis astus ühest väikse ovaalse aknaga uksest
välja vanem meesterahvas, kes oli tulnud trepimademele suitsu tegema. Mees soigutas omi
mõtteid peas.
annaabi.ee 
