Karin ja Indrek
tema tundepuhangule, mis tavaliselt väga suurejoonelist väljendust leidsid. Karin aga
vajas imetlust ja tähelepanu, ta ütles, et mees peab armastama naist üle kõige, mida ta
Indrekult aga piisavalt ei saanud."
"Hea küll, Innu," vastas Karin, "aga siis poleks sa pidanud mind oma naiseks võtma,
oleksid pidanud võtma mõne teise, kes lepib vähemaga. Sest niisukesi naisi on ilmas küll.
Kuigi sa mu endale naiseks võtsid, siis oleksid sa pidanud vähemalt teesklemagi, nagu
imetleks sa mind eluotsani. Sellest oleks aidanud, ma arvan. Oleks heitnud pilgu või
puutunud kordki käega, kui ma olin imetluse vaevas, ja siis, võib-olla, oleks kõik
tulemata jäänud, mis lõpuks tuli. Nii et kui see kõik nõnda tuli, siis pole sinagi selles
päris ilma süüta."
Sellised tundeavaldused aga tõukasidki Indrekut Karinist eemale. Karin, kes lõpu poole
arvaski, et abikaasa teda ei armasta, sai aeg-ajalt märke, et asi on siiski vastupidi.