Platon
pidulikult sammub mööda teadvuse tõusvaid astmeid,kuni jõuab ,,absoluutse" ideeni , selle
avanemiseni kunstis,religioonis ja filosoofias.
VI ega ka V sajandil e.m.a. ei näinud ükski kreeklane veel uneski oletust,et olemise olemus on
,,idee" selle termini hegellikus tähenduses.Tõsi küll,Elea filosoof Parmenides väitis,et ,,üks ja
seesama on mõte ja see,millest ta/mõte/ mõtleb",ning mõned filosoofia ajaloolased,eelkõige
Hegel,kaldusid seda teesi tõlgendama teesine olemise ja mõtte samasusest,seejuures hilisema
idealismi vaimus.Tegelikult väljendus Parmenidese teesi idee,et mitteolemise eksteerimist ei
ole lubatav mõelda.Kui me püüame mitteolemist mõelda,on see igal juhul olemas mõtlemise
objektina.
Veelgi enam.Olemine ka mitteolemine ei olenud Parmenidese jaoks iseenesest mitte ainult
abstraktse mõtlemise kategooriad."Olemine"-see tähendas asjalist olemist,kehade ja nende
omaduste maailma."Mitteolemine" tähendas kehade puudumist ehk tühjust