Olen giidina Eestis ringi rännates kahjuks pidanud nägema, kuidas sellised üritused väljuvad esialgsetest raamidest ja hakkavad elama oma elu. Kurb on Hiiumaal Tahkuna neemel vaadata Estonial hukkunud laste mälestusmärki, mille jalamile on "roninud" labürint, risustades selle kauni koha ja mälestuse. Labürindid on olnud saartel ja randades, aga kusagil on ju ka mõistlik piir. Samasugused labürindid hakkavad juba tekkima Mohni saarel. Hiiumaal Kõpu neemelt ära sõites palistavad teeservi kividest laotud nimede read. Kas neid on sinna tõesti vaja? Kas me peame endast tingimata sel viisil mäletuse maha jätma? Võib-olla viiks parem oma prahi rannast kaasa?
Liblikate heaolu mõjutab ka inimene oma tegevusega, seda eeskätt elupaiku kujundades. Tundub, et nende liikide elukeskkonnale on mõjunud soodsalt hajus talumajapidamine ning komme metsas loomi karjatada. Nüüd, kui maaelu sel moel on enamasti hääbunud, ohustabki nende liikide elupaiku peamiselt võsastumine. Suur-mosaiikliblikas vajab väikesi raiesmikke ja saare järelkasvu. Teelehe-mosaiikliblikas aga vajaks karjatatavaid looduslikke niiskemaid niite ja teeservi. (Eesti Loodus, Mati Martin, 2007) Komapunnpea (Hesperia comma) Kuulub perekonda Hesperiidae, kergesti eristatav tagatiibade all olevate hõbedaste laikude järgi. Looduses on neid peamiselt märgata augustis. Eelistab elupaikadeks aruniite, nõmmesid, loopealseid ning teisi kuivasid ja ümbrusest soojema mikrokliimaga biotoopides. Muneb oma munad vaid paljastunud maapinnaga vaheldumisi paiknevatele madalaks pügatud lamba-aruheina mätastele. Kui karjatamine lakkab, siis taimestik tiheneb
annaabi.ee 
