V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
ennast kuivatada ja soojendada. Mõlemal juhul, olgu siis tegemist lõkke või asemega,
on õlekott ikkagi taeva kingitus. Võib-olla laskis püha neitsi Maria Mauconseil' tänava
nurgal Eustache Mouboni just selleks ära surra. Teed rumalust, kui selle eest põgened, mida
otsid. Oled lihtsalt tobu!»
4
1
Ta pöördus ümber. Hoides nina vastu tuult ning teritades kõrvu püüdis ta ringi vaadates
leida õnnetoovat õlekotti. Kuid asjata. Ta eksles majamürakate vahei, umbtänavates ja
teeristmeil, kõhkles ja kahtles alalõpmata ning eksis viimaks lõplikult pimedate tänavate
rägas hullemini kui Tournelle'i lossi labürindis. Lõpuks kaotas ta kannatuse ja hüüdis uhkelt:
«Neetud olgu kõik
1 Kogu tee, rada ja teesse kuuluv (köögilad. k.).
73
teeristid! Kurat ise on nad oma hargi taoliseks teinud.
See hüüd leevendas teda pisut ja mingi punakas helk, mida ta sel silmapilgul pika kitsa
tänava otsas märkas, äratas temas lootust.
«Jumal tänatud!» ütles ta