E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
«Ei ole.»
«Minu jõud on küll lõppemas,» õhkas Agnes väsinult pehme heina sisse langedes.
310
«Oh mina juhm!» pahandas Gabriel enese peale ja hakkas kohe aset kohendama, millele ta
oma pika ülikuue laotas. «Mis mu arus oli, et ma sellele varemalt ei mõtelnud! Mis asi kihutas
mind kui külis looma ühtepuhku edasi tormama? See oli minust andeksandmatu eksitus, see
oli otse kuritegu! Kuidas võisite teie, noor ja õrn naisterahvas unetu öö järele veel pikka ja
rasket teereisi välja kannatada?»
«Mul oli lõbus seltsiline.»
Gabriel raputas kahtlevalt pead.
«Teie ise eksitasite mind, preili Agnes. Te olite terve päeva rõõmus ja erk, kust pidi
mulle siis väsimuse mõte pähe tulema? Oleksite te üheainsagi korra väsimuse üle
kaevanud!»
«Ma ei tundnud päeva ajal kordagi väsimust.»
«Ma mõistan nüüd: teie samme tiivustas kuum igatsus armsa isa ja -- vahest pisut ka
kena junkur Hansu järele ---»
«Härra Gabriel!!»