E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
teede ja radadega Gabrielile lapsepõlvest tuntud
318
ja äratas tema hinges pea rõõmsaid, pea kurbi mälestusi. Üldse oli teekond sel päeval
rändajate
meelest veel lõbusam kui eile. Küll pidid nad vaevaga mitmest padrikust, soost ja
liivanõmmest
läbi tungima, aga selle-eest paistis ka päike nii armsasti, linnud laulsid nii rõõmsasti ja
kõigepealt
purskas rändajate südametes nii elav, värske rõõmuallikas, et nad teeraskusi sugugi tähele
ei pannud. Oli mõni padrik liig tihe, mõni soo liig pehme või oja liig sügav, siis laskis Ag-nes
ennast hea meelega Gabrielil kätele võtta ja maksis talle oma magusa suuga niisugust
vaevapalka,
mida noormees ühegi kulla ega hõbeda vastu ei oleks vahetanud. Paaril korral puutusid
neile eemalt inimesed silma, aga nad hoidusid nende eest hoolega kõrvale, vähem kartuse kui
kentsaka kadeduse pärast oma noort õnne võõra silmale ilmutada. Imelik jõud oli Agnese