restoranis midagi erilist ja maksab selle eest tuhandeid kroone. On see siis võrdne? On see inimlik? Ei, see ei ole võrdne ja see ei ole inimlik. Räägitakse pidevalt sellest, et inimesed sünnivad siia maailma võrdselt. See on täiesti vale arusaam. Me ei sünni siia maailma võrdsetena. Igal ühel on käia oma tee, aga need teed ei ole võrdsed ega samasugused. Ühel on tee sirge, teisel käänuline. Ühel on teel valikud, mis suunas jätkata, teine ei näe kunagi muid teeotsi. Need teeotsad on üldjuhul avatud, kui sul on raha ja kui sul ei ole, käidki sa oma käänulist teed mööda, lootes, et ükskord ehk õnn naeratab. Muidugi tuleb raha nimel kõvasti tööd teha ja puudust ei tohi tulla ka tahtejõust. Tuleb olla tugev, kui mõnikord oma teel komistad, tõusta ja mõelda, mis läks valesti ja asuda oma eesmärke uuesti täitma. Sooline ebavõrdsus on nr.1 teema ka võrdsuse küsimustes. Ehkki naised on üldiselt edukamad
1897. aastal algas projekti dokumentatsiooni korrastamine, 1898. aastal jäi valitsuse komisjon sellega rahule ja töö võis alata. Ehitustööd jagati alltöövõtjate vahel ja teeehitus algas ühel ajal nii Viljandist kui Tallinnast. Türi võttis vastu insenere, meistreid ja lihttöölisi raudteesilda, jaamahoonet ja abihooneid ehitama. Samal aastal jõudsid Tallinna esimesed Belgia vedurid. 1899. aastal töö aeglustus. Kahelt poolt alustatud teeotsad jõuti kokku viia 1900. aastal Kolu jõe juures. Esimene rong saabus Viljandist Tallinna 1900. aasta 18. juunil. Esimese sõidu tegid kaasa ka ümberkaudsed raudteeehitust toetanud mõisnikud. Laupa mõisnik Otto von Taube kirjutab oma mälestustes, et rong sõitis esmasõidul rööbastelt maha ilma erilist õnnetust kaasa toomata. Kohalik talumees Puusepataat öelnud: kui tulli, küll mürises ja aas tuld välja, hobesed nakkasid lõhkuma.
annaabi.ee 
