Eesti, Läti ja Rootsi reformid
delegeeriti piirkondlikele kohahaldusorganitele või kohalikele omavalitsustele koos riigi
eraldatud finantsidega, mistõttu riikliku kontrolli ulatus nende tegevuse üle kasvas veelgi.
Alternatiivi kasutati valdavalt autonoomse omavalitsussüsteemiga riikides, kus
omavalitsustele delegeeriti suur osa avalike teenuste osutamisest. See eeldas omavalitsuste
suutlikkuse suurendamist, omavalitsused pidid olema piisava suurusega teenuspiirkonnad.
Seega pidid omavalitsused traditsioonilistest kogukonnapõhistest omavalitsustest muutuma
teenustepõhisteks, mis võimaldas neil saada õiguse ja vastutuse hulga avalike ülesannete
korraldamiseks kohalikul tasandil, samuti seda võimaldava maksubaasi. Peale selle
võimaldas see säilitada veenva vastukaalu keskvõimule, mis pidurdas oluliselt
tsentraliseerivaid tendentse avalikus poliitikas ja valitsemises.
Ajalooline taust