Ferdinandi kuigi too on kunagi Rudolfil hamba välja löönud. Koos kuulavad nad Vesihargi lindistusi, mis ei ole just kõige paremad aga Rudolf lubab, et ta õpetab Anne-Maid neid kuulama ja armastama. Järsku astub uksest sisse Vesihark ise (kes on kohutava välimusega) ja teatab, et ta kavatseb sinna elama jääda. Nad otsustavad, et rahvale veel ei teatata Vesihargi tagasitulekust. Ferdinand suhtub alguses Anne-Maisse üsna halvustavalt ja Rudolfisse kui teenrisse kuigi nimetab teda oma sõbraks. Varsti paneb Vesihark nad oma kasuks tööle. Päeval töötavad Rudolf ja Anne-Mai muuseumi külastajatega ja öösel harjutavad koos Ferdinandiga näidendeid. Rudolf ja Anne-Mai on varsti sellest tüdinenud. Päeval panevad nad magnetofoni mängima, mille peale on lindistatud eelnevate külastajate külaskäigud. Rudolf ütleb Anne-Maile, et ta ei talu enam Ferdinandi käitumist ning kavatseb ta tappa. Veidi hiljem avastab Ferdinand, et koguaeg on
Kunagi ei tea, mis, kes või hoopiski milline äkiline tõde satuvad meie eluteele ning kui ohtlikuks nad selle meile kujundavad. Etenduses “Dekameron” on kokku 6 lugu ning kõigis neis on midagi ootamatut ja samuti ka ohtlikku. Minu arvates ootamatuse ja ohtlikkuse poolest kõige meeldejäävam lugu oli viies lugu, kus figureerisid etteaimatamatu tõde ja surm armastuse pärast. Ghismonda, Salerno vürst Tancredi tütar, armub ära Guiscardosse ja vastupidi, oma isa teenrisse, mille tagajärjeks on see, et Ghismonda kaotab oma armastatu ja lõpuks teeb noor naine ka ise enesetapu, et mitte kannatada piinu, mida tema isa põhjustas Guiscardo mõrvamisel talle. Ootamatuseks oli selles loos see, et päevavalgele ilmus tõde, mille olemine põhjustas palju pahandust ning ohtlikkus paljastus mõrvas, mis tegi kogu situatsiooni hullemaks mõnede tegelaste jaoks. Lavastus pani mind mõtlema sellele, et iga hetk võib midagi ootamatut juhtuda ja kunagi ei
annaabi.ee 
