Antiikaja armee ja sõjapidamine
jätmata, harjutati relva otsaga ründamist, mitte servaga. Sealjuures kasutati punutud kilpe ja
puust relvi, mis olid kaks korda raskemad kui teenistusrelvad, harjutamaks sõdurite tugevust
ja vastupidavust. Sellistel harjutustel kasutati vastasena maasse kinni löödud teivast. Seda
teivast siis rünnati ja tema eest kaitsti end nii nagu ta oleks päris vastane. Olles saavutanud
teatud oskuse, lasti õpilastel üksteise vastu harjutada juba teenistusrelvadega, mille otsmikud
olid nahaga kaetud. (seda kahevõitluse harjutust nimetati armatura'ks, jällegi otseselt üle
võetud gladiaatoritelt). Samamoodi harjutati ka viskeoda (pilum), alguses kaks korda
raskemate harjutusrelvadega, hiljem teenistusrelvadega mis olid nahaga kaetud. Leegionärid
said koolitust ka lingu kasutamises ja harjutasid kivide viskamist.
Kõik jalaväelased õppisid ka ratsu selga ronimist. Harjutusplatsile konstrueeriti puidust