Asutajaiks olnud üheksa prantslasest rüütlit, eesotsas vaesest, aga nimekast Champagne'i aadlisuguvõsast pärit Hugues de Payens'iga. Oma peamiseks eesmärgiks seadis ordu palverändurite kaitsmise ja võitluse väärusuliste muhameedlaste vastu. Templirüütlite tunnusmärgiks oli valge mantel punase ristimärgiga seljal. Muhameedlaste hulgas olid templirüütlid enim kardetud. Templirüütlite armee suuruseks on hinnatud umbes 6000 meest, neist 1000 rüütevenda ja 5000 teenijavenda. Pärast viimse ristisõdijate linna, Akkoni langemist muhameedlaste kätte 1291. a., asusid templirüütlid ümber Prantsusmaale, rajades oma keskuse Pariisi (Temple'i linnaosa). Paavstid andsid Templivendade ordule mitmeid privileege, mistõttu ordu muutus pikapeale väga rikkaks. Rikkus sai ordule ka saatuslikuks. Selleks, et ordukassa raha kätte saada süüdistas Prantsuse kuningas Philippe IV Ilus 1307. a. Templivendade ordut ketserluses,
aastast 1227 Rävala, Harju-, Järva- ja Virumaa ning hiljem osa Saaremaast. Mõõgavendade ordu tegevuse eesmärgiks oli maade vallutamine ja rikastumine röövimistest. Seda varjati aga ristiusu levitamisega. Tulemuseks oli rohkete läänide saamune ja igaaastased maksud maarahvalt. Ordu tähtsamad linnad ja linnused olid Võnnu, Toreida, Riia, Sigulda, Tallinn, Viljandi ja Cesis. 1235. aasta paiku oli Möögavendade ordus 110-180 rüütlit, 30-45 preestrit, ligi 500 teenijavenda ja 700 palgasulast. 1236. aastal võeti ordumeister Wolquini juhtimisel vastu sõjaretk Leetu. Kaasa läksid ka eestlased, liivlased ja lätlased. Nad sattusid peale Saule jõe lähedal varitsevatele leedukatele ja sakslased löödi puruks. 1237. aastal ühines Mõõgavendade ordu Saksa orduga ning muutus viimase Liivimaa haruks (Liivi ordu). 6. Liivlaste muistne vabadusvõitlus sakslaste vastu. Juhid Ako ja Dabrel.
annaabi.ee 
