E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Kord mühas äkiline kange hoog läbi metsa, oksad paindusid, lehed visklesid läbisegi, mõned
langesid keereldes maha. Nad olid samasugused kui teisedki, aga neid murdis ootamatu
tuulehoog . . . Ja selle ohvriga rahul, vingus tuul mööda ning segamini paisatud lehed
kohendasid end rahus endisele paigale, nagu poleks midagi juhtunud. «Ühed langevad,
teised püsivad,» ümises vanamees, vanamees, iseeneses, «ei või ühesugune õigus maailmas
valitseda.
Üks kaob teeniata hädas ja teised lasevad ta kahetsemata kaduda. Kes teab kui pea iseenese
kätte seesama'lugu võib tulla? Ei maksa õnnetuste üle kurta, ei maksa, ei maksa . . . »
Vanameest valdasid mälestused, ta raputas pead ja langes mõttesse.
Unustuse hõlmast tõusid ammu mööda läinud-ajad, täis elu ja elurõõmu ta silme ette . . .
Noor rüütel ratsutas uhkesti ehitud täku seljas võidule. Tema kõrge mehine kuju tõmbas vägisi
kõige ilusamad neiusilmad enese poole