Eleaatide koolkond
Olev ise on selline, et ta tõe tee leidnud noein`ile avaneb.
Seejuures on olev ise meeltega tajutavast maailmast erinev olemisvaldkond.
Samas tundub Parmenides aga ka seisukohal olnud olevat, et olevasse endasse on kätketud
võimalus, et oleva paistab mitmekesisena. Kuid olevale endale saavad tõeliselt kuuluda vaid need
karakteristikud, mis loogilise siduvusega tulenevad noein`i poolt “märgatud” oleva enda
käsitamis-eeldusest. Tunnetus on teelejuhatatud kahe teineteist välistava eeldusega, millest ainult
üks saab tõene olla. Ning kolmandat võimalust antud ei ole. Paistvus, mis ei kooskõlastu tõeste
arutlus-eeldustega, peab olema näivus. Näivusest tuleb aga hoiduda ja püsida oleva enda tõese
käsituse juures.
Oleva enda karakteristikud. Lähte-eeldusest tõe teel – olev ise on ja olematut ei ole – tuletab
Parmenides nüüd oleva enda “karakteristikud” (shemata). Nimelt peab olev ise antud tõesest