Kirjandussemiootika
Pime saatus
algab seal, kus lollus; ja lõpeb seal, kus nägija saatus astub mängu.
süü -> karistus -> lunastus -> õndsus
Inimene teeb läbi metamorfoosi aga ümbrus jääb samaks, muutus individuaalne.
Metamorf isiklik, tal puudub loov iseloom.
Võrreldes seikluskronotoobiga pole antud ajajada lihtsalt päevade-tundide järjestus,
vaid pöördumatu tervik, aga pole lülitatud üldisesse ajaloolisesse jadasse, sest seda
jada kirjandus üldse veel ei tunne.
Elutee ühtib ruumilise teega. Teekronotoop suht konkreetne, võimaldades arendada
olustiku kujutust. Tegelase murrangud väljaspool olustikku, kangelane vaid vaatleb
olustikku, sekkub harva. Kangelane ebatavaline, olustik tema elus vaid üks faas.
Maailma seisund, millest püüab väljuda ja väljub. Ei ole olustikuga tegelikult kunagi
seotud. Kangelane kolmas isik, vaatleb olustikku kõrvalt, ise sinna kuulumata (kelm,
avantürist, teener).
Olustikuaeg pole põhiajaga rööpne ega põimu sellega vaid ta üksiklõigud (millest
annaabi.ee 
