Maailmakirjandus II (keskajast klassitsismini)
Elu lõpus hakkas Cervantes kodulinnas vaimulikuks.
1613 ilmunud jutustuste kogumikus ,,Õpetlikud novellid" näitas mees oma virtuoosset jutustamiskunsti eri külgedest.
Cervantes kinnitas, et kirjutas ,,DQ" rüütliromaani paroodiana, et naeruvääristada rüütlite elukaugeid fantaasiaid ja jaburaid
seiklusi. ,,DQ" on maailma üks humoristlikemaid romaane. Autori eluajal mõistetigi seda lõbusa komöödiana. Alles
18./19.saj mõisteti naljade taga sügavamat sisu. Sakslased uskusid, et DQ teekord sümboliseeris ininkonnale omast
lakkamatut traagilist vastuolu ideaalide ja reaalsuse vahel.
Paroodiline naer algab, kui Cervantes paneb oma kangelase, rüütliromaanide lugemise mõjul mõistuse kaotanud ja end
rändrüütliks kujutleva vaese hidalgo don Quijote'i oma rändrüütelluse ulma teoks tegema kaasaegses ajaloolises Hispaanias,
tõepäraselt kujutatud keskkonnas. Seega DQ kujutlusest lähtuvad teod põrkuvad reaalsusega. Romaani sümboolikat täiendab
annaabi.ee 
