"teekonnalgi" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

«Mis teil on?» küsis ta Phoebuselt. «Kas selle naise nägemine teid kuidagi häiris?» Phoebus katsus naerda. «Ah mind? Mitte kõige vähemat! Minge ikka!» «Jääge siis siia,» ütles ta käskivalt, «vaatame lõpuni.» Õnnetul kaptenil tuli jääda. Mis teda veidi rahustas, oli see, et süüalune oma pilku vankri põhjast üles ei tõstnud. Jah, see oli tõesti Esmeralda! Sel häbistuse ja õnnetuse viimasel teekonnalgi oli ta ikka veel ilus. Ta suured mustad silmad näisid ta kõhnaksjäänud palge tõttu veelgi suuremad olevat; ta kahvatu nägu oli puhas ja ülev. Ta sarnanes endise Esmeraldaga nagu mõni Masaccio madonna Raffaeli madonnaga *: ta oli nõrgem, hapram, kõhnem. Muide, kõik oli temas nii-öelda kõikuma hakanud, kõik oli temas tuimunud, välja arvatud ainult häbitunne: niivõrd murdunud oli ta meeleheite tõttu. Ta keha rappus vankri põrumisel nagu mõni elutu ja katkine asi