Kirjand."Kas oskame märgata inimest enda kõrval?"
koolipõlves kogetud läbielamisest ning häbist.Teda narriti koolis haisukotiks,kuna ta elas
maal vanavanematega ning tal ei olnud normaalseid pesemisvõimalusi.Asja tegi hullemaks
see,et ise on selles kõiges süüdi.Need läbielamised mõjutasid tema elu pikki aastaid peale
kooli.See on ehe näide sellest,mis tagajärjed võivad olla sellisel tegevusl.
Oskus inimest märgata on iseenesest inimlikult lihtne,ent seda teha on millegi pärast
raske.Inimest tuleb võtta kui teekaaslast või sõpra,kellega käime päevast päeva samu
radu.Tuleb jätta kõrvale üldistamine ning sildistamine,sest sellise tegevuse tagajärjed võivad
olla hoopis tõsisemad,kui algul tundub.Iga inimene on omamoodi eriline ning meie,kes elame
tema kõrval,võiksime seda näha.