MARIE CURIE
'
Sorbonne'i- ülikooli kuhu töötas õppejõuna ta mees saab ta esmakordselt
naisena töö. Täpselt sama mida ta tegi ta mees. Esmakordselt
auditoorimisse minnes on see täis inimesi, kõik tahavad kuulata mis on
Marie esimene lause, kas ülistus mehele, tänusõnad ülikooli juhatusele?
Kuid esimene lause on täpselt see, kust jäi pooleli ta kadunud mehe
viimane lause.
Doktor Curie, ehk siis Pierre isa elab siiani Marie ja laste juures, olles
neile ema ära olekuid parimaks sõbraks ja teejuhatajaiks. 1910.aastal
lõppeb ka tema eluküünal.
Lapsi kasvatab Marie oma põhimõtete järgi kindlalt, vaadates vaikselt
pealt nende imepäraseid andeid, kas siis muusikas või füüsikas. Ta on
rahul, et ta tütred ei kasva ülesse tundes kitsikust kuid ei soovi ka et nad
elaks luksuses. Ta on rahul, et ta tütred ei kasva ülesse tundes kitsikust,
kuid ei soovi ka et nad elaks luksuses. Sellest on hea näide, et kui tal tuli